Oli ka aeg!!!

Noh, kirjutan ka siis vahel. Saab nautida kevadist koolivaheaega. Mul oli juba koolist selline kopp ees, et lausa masendus tuli peale. Tahaks loota, et see vaheaeg on igav. Samas on ka kurb, et kohe on ees selle kooliaasta viimane veerand ja siis ei kohtu klassikaaslastega enne kui sügisel. Nii uskumatu kui see ka pole, esimene aasta keskkoolis saab õigepea läbi. Selgus, et minu talumatut põlvevalu põhjustajaks on liigesepõletik. Vähe sellest, mul on ka mandlid paistes, niiet oodata on ka operatsiooni, aga see pole veel täiesti kindel. Aga noh, nüüd siis tuleks nautida kevadist koolivaheaega. Ciao!!!

Miks on see nii??!!

Eelmisel teisipäeval siis toimus mul üle pika aja jälle rokikool. Järjekordselt sain kiita, et olen palju edasi arenenud. Mulle teeb see ainult head meelt, et see nii on. Viimastel nädalatel on mulle vahel harva tundunud, et ma olen kõige ja kõigi peale vihane, ning mõnikords on ka tundunud, et ma ei saa mitte kedagi ega midagi usaldada. Miks see nii on?? Sellele küsimusele ma õiget vastust ei osakagi anda. Kui ma mõnikord kellegi peale jubedalt vihastan, siis ma kas lihtsalt ignoreerin teda või olen tükk aega vait. Kahjuks minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi. Mul on viha vastu hea ravi alati olemas. Vahel ma paugutan ustega, kuulan muusikat, mängin klaverit või kitarri, see on minu parim ravim viha vastu. Siis, kui ma olen vihane ja masenduses, mida juhtub päris tihti, soovin ma, et minu elus oleks rohkem rõõmsamaid aegu. Mind hakkab see lihtsalt ära tüütama, et nii palju selliseid mitte-kõige-paremaid päevi. Aga nohh, sai jälle üle mõne aja midagi ka kirjutatud. Ciao!!!